Päikseline pühapäev

24. märtsil 2019. aastal külastasin Kumu kunstimuuseumi näitust nimega „Salatoimikud“. Näitusel on välja toodud üheksakümnendate kunstiteosed, see on osa Eesti Vabariik 100. sünnipäeva sündmuste programmist. Koos sissejuhatuse („Intro“) ning näitust raamiva teemaga („Reaalsuse vool: Sotsiaalsed transformatsioonid I & II“) on näitus jagatud kaheksaks osaks, mille alapealkirjad on: „Eesti uuringud“, „Kübertorn“, „Fenomen: kommertsperformance“, „Maksuliinsuse metamorfoosid“, „Feminiinne/ feministlik“ ja „Autompsyko Supervegos“. Näitus kui tervik oli väga huvitav, kuid kohati veider. Palju oli videona salvestatud teoseid. Valisin selle kunstinäituse, sest tegu oli maineka muuseumiga ning näituse kirjeldus oli kaasahaarav.

Teos, mida valisin on interaktiivne ruumiinstallatsioon. Teose pealkiri on „Hull büroo“ ning autor on Ando Keskküla, ruumiinstallatsioon valmis 1997. aastal. Astudes installatsioonile lähemale, hakkavad asjad kontoris liikuma. See kujutab endast tüüpilist 90ndate kontorit, tollasele ajale vastava mööbli ja tehnikaga. Pealkiri ning installatsioonis toimuv tegevus on kooskõlas ning toolide liikumised annavad märku büroos olevast segadusest.

Ruumiinstallatsiooni mõte oli näidata 90ndate perioodi. Eesti Vabariik on taas saavutanud iseseisvuse ning Nõukogude Liidu võim on lahkunud. Selle kaasneb kaos ning hullus büroos. Hullus võib seisneda selles, et majandusreformid ja kiired muutused 90ndatel tõid kaasa tööpuuduse kasvu ning büroos pole piisavalt töötajad. Kui keskenduda mantlile, mis lõpus mööda seina alla kukub, siis see võib sümboliseerida Nõukogude võimu lahkumist Eestist ning toolid on kui ametikohad, mis viskavad võõra võimu esindajad ametilt välja ja tekivad uued kohad.